Surma ees oleme me kõik võrdsed – võimukandjad ja abivajajad, õnnelikud ja õnnetud. Kuid nii ei ole alati olnud: pika aja jooksul võis individuaalset matust oodata ainult privileegitud vähemus, samas kui tavalised inimesed pidid leppima ühiste haudadega. Selles raamatus jälgib...
Prantsuse sotsioloog ja esseist Bertrand Mari pikaajalist matmisajalugu „pimedast“ keskajast tänapäevani, kalmistutest, mis asuvad kaugel külade juures, kuni linna nekropoolideni. Hämmastavalt ühendades oma jutustuses ajalugu ja sotsioloogiat, räägib Bertrand Mari erinevatest matmisrituaalidest ja -harjumustest, leinaažist ja inimeste suhtumisest surma. Kõigi Pühakute päev, sõjalised ja tsiviilkalmistud, hauad ja templeid, hauaõigus ja surnute kultus – autor näitab, millist kohta on surm inimeste elus alati okupeerinud ja endiselt okupeerib.
Surma ees oleme me kõik võrdsed – võimukandjad ja abivajajad, õnnelikud ja õnnetud. Kuid nii ei ole alati olnud: pika aja jooksul võis individuaalset matust oodata ainult privileegitud vähemus, samas kui tavalised inimesed pidid leppima ühiste haudadega. Selles raamatus jälgib Prantsuse sotsioloog ja esseist Bertrand Mari pikaajalist matmisajalugu „pimedast“ keskajast tänapäevani, kalmistutest, mis asuvad kaugel külade juures, kuni linna nekropoolideni. Hämmastavalt ühendades oma jutustuses ajalugu ja sotsioloogiat, räägib Bertrand Mari erinevatest matmisrituaalidest ja -harjumustest, leinaažist ja inimeste suhtumisest surma. Kõigi Pühakute päev, sõjalised ja tsiviilkalmistud, hauad ja templeid, hauaõigus ja surnute kultus – autor näitab, millist kohta on surm inimeste elus alati okupeerinud ja endiselt okupeerib.