Drud, või Inimene mustas

Üksildane. Suurepärane. Hea sõber. Saja kiitva epiteedi ja hellitava hüüdnimedega on inglise press Charles Dickensi, viktoriaanliku ajastu numbrit üks, pärjatud. Tema võimet lukustada lugeja fantastilistesse unedesse on talle andestatud ja tema äkiline loomus, ülemäärane emotsionaalsus tegudes, ja moraali seisukohalt kaheldav lahutusprotsess – kõik see, millest keegi teine ei oleks suutnud pääseda. Kuid ühel päeval andis laitmatult töötav parim bestsellerite konveier veidi järele. See juhtus pärast raudteeõnnetust, millest Dickens pääses ime läbi, samas kui sajad teised reisijad hukkusid. Kimbatuses ringi liikudes inetu välimusega meest, kes oleks võinud olla õudusunenäo toode. Mees tutvustas end Drudina ja kutsus Dickensi endale külla... Sellest hetkest alates hakkab lugu täituma müsteeriumidega, omandades palju toone ja suundi. Talle ilmuvad Londoni all olevad katakombid, tükkideks rebitud surnud kehad, iidne õudne kultus ja kännibaalid. Ja seda lugu jutustab meile Wilkie Collins, Dickensi parim sõber ja kirjanduslik rivaal. Inimene, kes ei valeta kunagi.