Tuhande sõna seas

WILLOW Tema hing mäletas kõike. Ta teadis, mis tähendab olla üksi suures linnas. Ja kuidas on näha ainult pimedust, kui ümberringi on põletav valgus. Ta põgenes maailma lehtede kaudu. Kuulamisel karjus. See karje oli temas sees. Iga minut. Talle oli vaja seda rolli, et välja ajada oma deemonid ja leida rahu. Ja siis - lihtsalt kaduda, jättes jälje. Süütu lootus. Mis lendab miljonisse kuradi killu. ISAAC Ta oli sile tera. Lõikas pilguga. Tundus, nagu oleks ta tulnud teiselt planeedilt. Temale ei saanud ligi ühtegi puudutust. Ta mängis nii, et kõigi silme ees voolasid pisarad. Ja valu kadus. Lava muutus tema jaoks nagu puhastus: nii palju viha ja kahetsust. Ta unistas oma hääle leidmisest ja selle linnast ära minekust. Tema talent - see oli kõik, mis tal oli. Kuni tema ilmumise hetkeni.