Jõhvikas

Ära mine pimedasse metsa! Ära häiri hõredust!

Ära kuula surnud naiste nutmist, ära usalda kuldseid tulekesi.

Ära reageeri, kui keegi sinu nime hüüdma hakkab. Ja ära vaata, ära vaata metsa nõia silma!

Ta võlub, nõidub nii, et unustad rahu ja une. Sa heidad tema jalgade alla loomana, ema ja isa nägu ei tunne. Jõuad jääda musta kuusemetsa, maja kõrgete kanade juures, ja inimkeel tuleb sinu asemel loomana ulgumine.

Ära mine pimedasse metsa, loomaks muundud ja metsa perenaist armastad!