Võimus oleva autokraatia hiilgus

Konstantin Petrovitš Pobedonoscev (1827—1907), Kõige Püha Synodi ülemprokurör, oli üks tähtsamaid tegelasi Venemaa impeeriumi poliitilises ja ühiskondlikus elus 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses. Tema ees kummardati, teda õnnistati, ülistati ja sama kirglikult vihati. Ühed nägid temas Venemaa päästjat, teised — tema kurja vaimu. Pobedonoscevil oli haruldane saatuseosa — saada oma riigi ajastu sümboliks, nende tõeliselt saatuslike aastakümnete, mis määrasid Venemaa saatuse kogu järgnevaks sajandiks: tsaar Alexander III ja Nikolai II esimese valitsemisaja ajastu. Kõva ja pidev autokraatia ja Kiriku vahekorra kaitse, silmapaistev publitsist, peen väitleja, inimene, kellel oli erakordne karisma, tahe ja suur veenmisvõime — selline oli K. P. Pobedonoscev. Ta ei lubanud asjadel minna oma rada, hoidis kõike oma valvas tähelepanu all, kuni isikliku järelevalve viimase tulemuseni teatrite repertuaaride, näituste, raamatukogude ja rahvuslike lugemisruumide töö üle. Pobedonoscev pidas end isiklikult vastutavaks Venemaa impeeriumi eest ning riiki oma isiklikuks omandiks. K. P. Pobedonoscevi intellektuaalne pärand on tõeliselt tohutu. Tema kõige silmapaistvamad teosed, millega tänapäeva lugeja esmakordselt kokku puutub, moodustavad selle kingitusväljaande. Raamatu saatab rikkalik illustratiivne materjal — see näitab esitatud ajastut dokumentaalse täpsusega mitte ainult selle peamiste tegelaste sõnades, vaid ka nähtaval, tihti igaveseks kadunud kujutelmas.