Kärbes

Veera on 24-aastane, ta on just lahkunud abikaasast, leidnud hea töö ja jagab nüüd korterit naabriga-psühhoanalüütikuga. Tema ümber hajuvad kohvrite rataste jäljed sadadelt tuttavatelt, sotsiaalmeedias antakse vastuolulisi nõuandeid selle kohta, kuidas elada katastroofi sees. Seni, kuni Veera liitub uudiskanaleid, loobub neist ja liitub taas, tema sees sumiseb aina valjemini rahulolev kärbes. Veera ärevus voolab lõpuks ühisesse paanikasse. Korduvalt loodab tüdruk, et on leidnud väljapääsu, märkamatult ringi käies.

Me oleme õppinud: inimene ei ole võrdsus oma vaimse häirega, see ei määra teda. Tegelikult on see petmine. Häire mõjutab otsuseid, huve ja suhteid inimestega. Eriti kui see on kaval, mittegradationeeritud ärevushäire, mis katab igapäevaseid tegevusi ja maskeerib ennast isiksusejoonte alla.

See lugu räägib sellest, kuidas märkamatult häire suunab inimest, sunnib teda ümbritsejatega kohanduma, peale suruma süü tundmise katse tõttu teelt kõrvale kalduda. Ja olulisest ärevuse omadusest, millest peaaegu ei räägita: see soovib väga kasvada ja toidetakse teiste, välise ärevusega. See rõõmuga integreerub maailmas toimuvaid kataklüsme ja kriise – see on tema autorlik ruum. Ja kui välismaailmas pole midagi sobivat, sunnib see inimest looma kataklüsme oma elus. Inimese tee ärevushäirega on lõputu heitmine fraasilt „ma olen lõpuks leidnud uue raja“ kuni „ah, see on sama mets“.