Aed ajavastu

Pandeemia ajal ostab Briti kirjanik ja esseist Olivia Laing vanal maal, kus on aed, Sussexis. Töö lillepeenarde taastamise, hoonete remondi ja puude lõikamisega rahustab mitte ainult, vaid annab ka mõtteainet, suunates Oliviat uurima aedade seoseid ajaloo ja kultuuriga. Varjupaigad raskel ajal, utoopiad ja unistused Eedenist, luksuskaubad – see ei ole kaugeltki täielik loetelu sellest, mida võib sisaldada tükk maad koos istutustega. Võrdledes Derek Jarmani ja John Clare’i avatud ja vabade aedadega Briti aristokraatia rõhumisel ja vägivallal rajatud rangeid parke püüab Laing leida vastust peamisele küsimusele: mis siis ikkagi on aed? Paradiis kõigile või privileegide tunnistus ja ebaühtlaste ressursside jaotamise tulemus? Isiklik või avalik? Ühtset vastust ei ole. Kuid seal on kauneid taimi, taastatud ja külastamiseks avatud aed, mille lõi kunagi aednik Mark Rummeri, ja nüüd on see koduks ja inspiratsiooniallikaks Laingile endale, avades uudishimu ja mitteofitsialse õnnetunde hooajaliste ja igaveste aialt töötamise ajal.