Aed ajavastu

Pandeemia ajal ostab Briti kirjanik ja esseist Olivia Lang vana maja aedadega Suffolkis. Töö lillepeenarde taastamise, hoonete remondi ja puude kärpimisega mitte ainult ei rahusta, vaid toob ka mõtteid, sundides Oliviat uurima aedade seost ajaloo ja kultuuriga. Varjupaigad raskel ajal, utoopiad ja unistused Eedenist, luksusesemed – need ei ole kaugeltki täielik loetelu sellest, milline võib olla tükk maad koos istutustega. Võrreldes Derek Jarmani või John Clare'i vabade ja kõigile avatud aedadega Briti aadli rõhukeskkonna ja vägivalla alusel rajatud rangete parkidega, püüab Lang leida vastust peamisele küsimusele: mis asi on aed? Paradiis kõigile või privileegide tunnistus ja ebavõrdse ressursside jagamise tulemus? Isiklik või avalik? Üksikasjalikku vastust ei ole. Kuid on imelised taimed, taastatud ja külastamiseks avatud aed, mille asutas kunagi aednik Mark Rumery, ja nüüd teenib see Langile oma elupaigana ja inspiratsiooni allikana, kes avab algaja hämmastusega hooajaliste ja igaveste aedade tsüklilise töö rõõme ja kurbusi.