«…Leo Tolstoi lugu on tõeline saladus. Minu jaoks on see nii. Ja Jasnaja Poljana on minu jaoks eraldi saar, mis näib lentavat üle kogu maailma, seotud nähtamatu hiiglasliku õhukuuliga. See lendab üle põldude ja jõe, üle kodude — tillukeste külakeste ja kõrgete hoonetega, mis kergitavad pilvi. See saar lendab üle linnade ja mäetipude: all on Pamir, Tian-Shan, Himaalaja, vulkaanid, seljakud; all on Vaikne ookean, Andid, Patagoonia metsad. Ja igaühele on selles saares rõõm: igaüks leiab siit midagi olulist enda jaoks: vastuse keerulisele küsimusele, või abi mingis asjas, mis ei õnnestu, või arusaamise, või näiteks rohelise pulga, mis hoiab õnne saladust. Sest siin armastatakse kõiki ja kuulatakse kõiki: inimesi, loomi, linde, isegi rohtu.
Olen pikka aega otsinud häält, kuidas rääkida Leo Tolstoi lugu, - et minu jutustus eristuks teistest: ehk oleks see tasa, või kõlav, või rõõmsam… Ja äkki keset tänavakärast ühel sügispäeval kuulsin seda häält ja ei kahtlenud enam hetkekski. Ma sain aru, et seekord räägib Leo Tolstoist saladuse tema noorem poeg, viimane laps — Vanečka.».
