Kõik, mida me mäletame

Kõik algab sellest, kuidas teda… Noh, üldiselt sellest naisest parkimisplatsil. Öökleidis, lamab ta selili, vaadates taevasse. Öökleit on valge ja ümber kaela on tikitud sinised… kuidas need nüüd oligi? Ah jah, unustatud lilled. Tema ümber on kogunenud väike rahvas. Kõik... on vormis… ehk siis ühtsetes riietes. Kõik on nooremad kui see naine, palju nooremad. Nad vaatavad üksteisele otsa. Vaatavad taevasse. Vaatavad allapoole, naise poole. Sosistavad…

Roos on üle kaheksakümne, tal on dementsus. Siiski jätkub tema elu. Mõnikord üllatavalt terane, mõnikord hämmastavalt unustav, veedab ta päevi, uitades vanadekodu koridorides, mõeldes personali ja elanike peale ning oodates oma emotsionaalselt kaugete laste ja lapselapsed külastusi. Kuid ühel päeval leitakse tema toakaaslane pärast aknast kukkumist surnuna. Ja Roos alustab tõeliselt tõsist uurimistööd…

See on nii kurb, kui ka naljakas ning tõeliselt liigutav lugu sellest, kui erinevalt mõistavad mõned inimesed maailma, kuid samas nad näevad seda, mis on teistele kätte saamatu.