Erakiri

Autofiktsioon erinevast emadusest: heal ja tragilisel viisil. Inimese kokkupuude süsteemiga hetkel, mil ta on kõige kaitsetum ja abitum. Koht, kus on tõeliselt hirmus. Ja arstid, kes on kord valinud töö üle oma elu, kes võivad olla ranged, ebatäiuslikud, väliselt ükskõiksed. Kuid selle ükskiksuse taga peitub alati kellegi teise kurbus, mida ei saa mitte võtta isikliku tragöödiana. „Tühi tunne, millega sa lahkud sünnitusmajast ilma beebita, ei täitu kunagi. See on füüsiline puudumise tunne... Kui ta on olemas, on kõik teisiti. Ta kasvab ja hakkab nutma koolikute, lõikuvate hammaste pärast, ta äratab sind seitse kuni kaheksa korda öösel. Tal on temperatuur, kõhulahtisus, tuulerõuged, mõnikord nutab ta lihtsalt nii, et tõmmata sinu tähelepanu, ja sina oled väsinud, nõrgestatud, valuliku seljaga, rasvase juuksega ja siniste silmadega. Kuid sa oled kellelegi ema. Ja see on igavesti.”