Litoraal

See on kahe naise lugu. Üks neist peab kõigile. Teine on justkui vabane, teab, mida tahab, kuid allub iidsetele jõududele ja peidab oma riiete all saba. Kaks naist elavad suletud linnas Murganskis, oodates hommikut lõputus polaarnöös. Nad kohtuvad ainult alkoholist... tingitud une äärel, ja selles on nende päästmine - tõsi, mitte pikaks ajaks.
See on ka loo poisi, kes püüab end leida - leiab, petab, kaotab. Ja lõpuks, see on armastuse lugu: esimesest, teisest ja kolmandast ning ükski neist ei päästa kedagi.
Ooken selles raamatus on aja metafoor. See kustutab ootused ja mälu ning, nagu laine, toob need taas, kohandades neid oma äranägemise järgi.
«Ookean läks ära. Ümberringi oli tühi. Puhtaks kraabitud liiv ühtlase palantiiniga kattis maa».