Kurjad imed

Siberlased — eriline rahvas. Karastatud. Metsade ja raevukate jõgede energiat täis. Räägitakse, et nende seas leidub kummalisi inimesi, kellel on uskumatud võimed. Materialistid naeratavad üleolevalt: «See on vaid mütoloogia!» Kuid raamatu autor on kogunud ja üles kirjutanud eredad tunnistused seletamatutest kurjadest imedest, millesse tahes-tahtmata hakkad uskuma…

Suvel 1944, lahingute vaheajal, sattusid kaks luuretöötajat — siberlane Grinya Leznih ja Kolja Bunchuk — samal ajal kenale meditsiiniteenistuse vanemale Aglaiale. Ilus naine hoidis kuumi noormehi korraliku kauguse peal ja ei teinud valikuid. Grinya avas peagi, nagu öeldakse, teise rinde ja hakkas käima teise noore naise juures. Aglaia sai sellest teada ja korraldas skandaali. Grinya arvas, et just Kolja Bunchuk reetis teda armukadeduse pärast, ja hüppas rusikatega kaaslase kallale. Nad vaevu suudeti siis lahku ajada.
Ja hommikul tundis Bunchuk äkki end halvasti, ta viidi haiglasse, kus avastati kummaline roosakas triip, mis oli kolme sõrme laius ja ümbritses õnnetu rinda. Arstid ei saanud aru, mis temaga juhtus, ja sõdur suri peagi kannatustes.
Luurekompaniiülemale tuli tema sõber — isikupära omav Venya Trofimov, siberlane, muide. Lukustas end temaga üksi ja rääkis talle oma versiooni juhtunust. Hea, et mitte pealtnägijate kuuldes. Aus sõna, oleks nad mõlemad hullumajja pandud…