Pärand

Tulevik on saabunud ja läinud, tuumaõda on peaaegu unustatud, kõik ei ellu jäänud ja see, kes ellu jäi, ei ole kunagi enam endine. Rahuleping ei toonud rahu: vägivald on saanud norme ja vajaduseks, sallivus selle vastu on nakkav, enam kui... boliivialik viirus. Triloogia viimases osas doktor Garinist joonistab Vladimir Sorokin järgmise, veel kaugema etapi postapokalüptilisest lagunemisest. Kuid selle reaalsus tundub paradoksaalselt palju äratuntavam. Tõsi, peategelast ei tunne me kohe ära, aga ta jääb siiski, nagu arstile kohane, väärikuse ja inimlikkuse kehastuseks. Rong, muutumatu kujund, mis ühendab vene, nõukogude ja postnõukogude kirjandust, sõidab idast läände. Selle kütuseks on inimesed, mitte metafooriliselt, vaid sõna otseses mõttes, ja neil ei ole kuhugi mujale joosta. Kuid imeline doktor ja tema ebatavalised järeltulijad annavad lootust, et hullunud maailmal on mitte ainult lõpp, vaid ka õnnelikum jätk.