Tätoveeringud. Püsivad märgid kui ajalooline allikas

Raamat «Tätoveeringud. Püsivad märgid kui ajalooline allikas» — ainulaadne võimalus näha, et sümbolid, joonised ja mustrid, mis on inimnahale kantud, on peegeldanud ajaloolisi sündmusi, kultuurilisi traditsioone ja isiklikku identiteeti. Miks see iidne eneseväljendamise vorm on kindlalt juurdunud erinevate ajastute kultuurides? Erinevalt teistest viisidest oma väljanägemise muutmiseks — näiteks soeng või meik — tätoveering jääb kehale igaveseks. Pole juhus, et muistsetel aegadel suhtuti sellesse väga tõsiselt. Näiteks uskusid Borneo elanikud, et nende joonised on laternad, mis valgustavad hinge teed pimedas surnute kuningriigis; kreeklased ja roomlased kasutasid tätoveeringuid karistusena; Altai sküüdid pidasid tätoveeringut püha teksti kehastuseks. Kuidas siis seletada keha modifikatsioonide tänapäevast populaarsust? Autor ei jäta ka sellele küsimusele vastamata. Tätoveeringute uuringud aitavad paremini mõista sümboolset keelt, millega inimesed väljendasid oma unistusi, uskumusi ja staatust. Sageli on need kujutised elavad lood, mis jutustavad meile minevikust.