«Aastal 1947 omandavad paljud nähtused kuju. Sel aastal määratakse, kuidas näeb meie elu välja pärast sõda, algab arutelu vähemusõiguste üle, tõstatatakse põgenike küsimus, keda tol ajal oli kogu Euroopas väga palju. Samal ajal vaidleavad inimesed, kuidas on olla naine selles...
maailmas, kuidas edasi arenevad muusika ja kunst, kas on võimalik kasutada seda keelt, mida kasutati enne sõda, ja kas sellel keeles on võimalik rääkida sõjast», — nii kirjeldab oma 1947. aastat Rootsi kirjanik ja ajakirjanik Elisabet Osbrink, kes suudab ühendama fakte ja kujundeid, «suure» välise ajaloo ja «väikese» oma pere ajaloo tundlikus dokumentaal-kunstilises uurimuses aastast, mil pandi alus «pärast sõda maailmakorraldusele», mis tundus nii kaua olevat muutumatu.
«Aastal 1947 omandavad paljud nähtused kuju. Sel aastal määratakse, kuidas näeb meie elu välja pärast sõda, algab arutelu vähemusõiguste üle, tõstatatakse põgenike küsimus, keda tol ajal oli kogu Euroopas väga palju. Samal ajal vaidleavad inimesed, kuidas on olla naine selles maailmas, kuidas edasi arenevad muusika ja kunst, kas on võimalik kasutada seda keelt, mida kasutati enne sõda, ja kas sellel keeles on võimalik rääkida sõjast», — nii kirjeldab oma 1947. aastat Rootsi kirjanik ja ajakirjanik Elisabet Osbrink, kes suudab ühendama fakte ja kujundeid, «suure» välise ajaloo ja «väikese» oma pere ajaloo tundlikus dokumentaal-kunstilises uurimuses aastast, mil pandi alus «pärast sõda maailmakorraldusele», mis tundus nii kaua olevat muutumatu.