õde. Luule koomiksites

Teie ees on sünge sõnadeta lugu, inspireeritud luulest, erinevate riikide ja ajastute kunstiteostest ning Zvjagintsevi varajase filmikunsti esteetikast. Loo keskmes on venna ja õe armastus, ranged kasvatustavad, põlvkondade järjepidevus ja keeruline noorte saatus, kes elavad maapiirkondades. Koomikluule, mis asub sotsiaaldraama ja piibliteisendi piiril.
Kolmeliikmeline pere elab üksi majas jõe ääres, täielikus isolaatoris kõigest maailmast. Isa kasvatab poega ja tütart rangelt ja askeetlikult, kuid ühel päeval katkeb tema elu. Lastel tuleb end leida ja teha oma elu tähtsaim valik - järgida isa testamenti või valida oma tee, alluda kiusatusele ja alustada uut elu.
«õde» - must-valge lugu ilma sõnadeta, kuid need polegi vajalikud. Kõik on selge ka ilma nendeta, tuleb lihtsalt hoolikalt koomiksi kaadridesse vaatama. Lugu paneb mõtlema, tahaks uuesti vaadata. See on hea, kui nähtud ei jäta sind ükskõikseks toimuva suhtes.