Oma õigusi ei anna ma kellelegi. Tõeline lugu tüdrukust, kes võitles ebaõigluse vastu

Iga päev kasutame oma õigusi. Kui me läheme arsti juurde, kui paneme lapse lasteaeda, kui saame ülikooli diplomi — paljusid erinevaid õigusi, mis meil on ja mis võivad meilt ära võtta mõne dokumendi või vale pitseri puudumise tõttu. Anželikal oli kaksteist, kui tema ema suri. Peagi suri ka isa. Kätesse jäid vend ja õde — mõlemad arenguhäiretega. Vanemad olid tüdrukusse suutnud kasvatada tugeva iseloomu, seetõttu ei kaotanud ta lootust. Ta õppis edukalt suhtlema juristidega, lahendama küsimusi korteri võlgade tasumise kohta, kokkuleppeid sõlmima arstidega, et anda vennale ja õele puude staatus. Ja mis kõige tähtsam — mitte alla andma, kui uks jälle näo ees kinni pannakse. See raamat on tõeline lugu sellest, kuidas saavutada tulemust, isegi kui keeldutakse lõputult kordi, ja sellest, et elu on tõeliselt ilus, kui mitte käsi alla lasta ja hinnata isegi seda vähest, mis on.