Täiuslik poiss

Lük O’Donnell on kuulus — tõsi, kaudselt ja täiesti oma tahtest sõltumatult. Tema vanemad, rock-staarid, lahutasid, kui ta oli veel laps. Nüüd, kui tema isa otsustas tagasi lavale tulla, satub Lük taas kaamerate ette, ja üks kompromiteeriv foto on piisav, et kõik hävitada. Oma maine parandamiseks peab Lük astuma headesse, normaalsesse suhetesse… ja Oliver Blackwood on nii hea ja normaalne, kui see üldse võimalik on. Teisisõnu, ideaalne kandidaat poisi rolli. Seetõttu sõlmivad nad kokkuleppe: olla (vale) suhetes, kuni müra vaibub. Ja siis minna igaüks oma teed ja teeselda, et seda kõike pole kunagi olnud.

Arvustus

Alexis Hall oskab suurepäraselt kirjutada armastusest huumoriga — mõnikord üsna terava, mõnikord täiesti absurdse, kuid peaaegu alati väga täpse. «Täiuslik poiss» on üks neist romantilistest komöödiatest, mida hakkad lugema naljakate olukordade ja teravate dialoogide pärast, kuid siis mõistad üllatavalt, kui palju oled tegelastele külge kasvanud.

Lük ja Oliver on täiesti erinevad. Üks on harjunud varjama ebakindlust naljade ja sarkasmi taha, teine püüab alati õigesti käituda. Ja mõlemad, nagu selgub, ei oska oma tunnete osas eriti hästi orienteeruda. Nende kohmakate katsete läheneda on huvitav jälgida just seetõttu, et nad ei ole ideaalsed: nad teevad vigu, solvuvad, ütlevad mitte seda, mida tahtsid, ja mõnikord keeravad asjad endale ise keeruliseks.

Selles raamatus on palju naljakat — alates säravatest vaidlustest kuni täiesti absurdsete kõrvaltegelasteni. Kuid seal on ka midagi väga tõelist: hirm, et sind lükatakse tagasi, soov meeldida ja raskus uskuda, et sind võidakse armastada sellisena, nagu sa oled.

«Täiuslik poiss» on soe, teravmeelne ja kohati üllatavalt liigutav lugu. Pärast seda tahaks mitte niivõrd armastusest arutada, vaid lihtsalt naeratada.