«Nõiad ja nõidumine» (1906) Nikolai Speranski — fundamentaalne ajalooline uurimus, mis paljastab nõidumise jahtimise fenomeni XV–XVII sajandil. Raamat viib lugeja Renessansi ja Valgustuse ajastusse, mil nõidade üle toimunud protsessid saavutasid kõige suurema julmuse ja naiste kohtulik tagakiusamine muutus ulatuslikuks sotsiaalseks...
nähtuseks. Autori tähelepanu keskmes on rahvalikud uskumused ja hirmutavad lood nõidumisest (deemonite kutsumine, lendamine sabatitele, imikute röövimine), samuti sügavad ajastu mehhanismid. Speranski pakub ebatavalist vaatenurka: ta seob nõidumise mitte ainult uskumustega, vaid ka tolle aja teaduslike ideede arenguga, analüüsides, kuidas haridus, võim ja kirik mõjutasid arusaamu nõidadest ja kohtuprotsesside käiku. Eriti huvitav on Speranski töö võrdlemine tuntud nõidumise vastu võitlemise käsiraamatute, eelkõige «Nõidade haamriga»: lugeja näeb, kuidas erinevates tekstides konstrueeriti nõia kujutis ja põhjendati vajadust tema jahtimiseks. Ajaloolase-eralduse töö võimaldab uue pilguga vaadata unustatud ajaloo meistriteoseid ja mõista, kuidas religioossed doktriinid ja poliitilised huvid põimusid massihüsteeriaga. «Nõiad ja nõidumine» — väärtuslik allikas neile, kes on huvitatud kiriku ajaloost, massiliste tagakiusamiste mehhanismidest ja uue aja kultuurikoodidest. Uurimus jääb aktuaalseks ka täna: see aitab mõista, kuidas ühiskonna hirmud, mida toetas võimu ja religiooni autoriteet, muutusid represseerimise süsteemiks.
«Nõiad ja nõidumine» (1906) Nikolai Speranski — fundamentaalne ajalooline uurimus, mis paljastab nõidumise jahtimise fenomeni XV–XVII sajandil. Raamat viib lugeja Renessansi ja Valgustuse ajastusse, mil nõidade üle toimunud protsessid saavutasid kõige suurema julmuse ja naiste kohtulik tagakiusamine muutus ulatuslikuks sotsiaalseks nähtuseks. Autori tähelepanu keskmes on rahvalikud uskumused ja hirmutavad lood nõidumisest (deemonite kutsumine, lendamine sabatitele, imikute röövimine), samuti sügavad ajastu mehhanismid. Speranski pakub ebatavalist vaatenurka: ta seob nõidumise mitte ainult uskumustega, vaid ka tolle aja teaduslike ideede arenguga, analüüsides, kuidas haridus, võim ja kirik mõjutasid arusaamu nõidadest ja kohtuprotsesside käiku. Eriti huvitav on Speranski töö võrdlemine tuntud nõidumise vastu võitlemise käsiraamatute, eelkõige «Nõidade haamriga»: lugeja näeb, kuidas erinevates tekstides konstrueeriti nõia kujutis ja põhjendati vajadust tema jahtimiseks. Ajaloolase-eralduse töö võimaldab uue pilguga vaadata unustatud ajaloo meistriteoseid ja mõista, kuidas religioossed doktriinid ja poliitilised huvid põimusid massihüsteeriaga. «Nõiad ja nõidumine» — väärtuslik allikas neile, kes on huvitatud kiriku ajaloost, massiliste tagakiusamiste mehhanismidest ja uue aja kultuurikoodidest. Uurimus jääb aktuaalseks ka täna: see aitab mõista, kuidas ühiskonna hirmud, mida toetas võimu ja religiooni autoriteet, muutusid represseerimise süsteemiks.