Seal, kus elavad moonid. Luulekogu

Selles kogus räägib igaühe lüüriline kangelanna armastusest omamoodi. Üks toob sõrmuse tagasi ikoonile, teine palub armastada „lihtsalt, ilma kaunistusteta“, kolmas liidab südame killud kevadise vihmaga. Nad siis süütavad küünlaid Iljinski katedraalis, siis võtavad enne kuristikku sõrmuse ära, siis unistavad muutuda tuuleks, et suudelda ilma tagasi vaatamata. Armastus on siin – kas äike välgudega või vaikne sosin jõe ääres, kas granaadi käevõru kui portaal minevikku. Kõik need lood kohtuvad ühes ruumis – seal, kus õitsevad moonid: mälu ja oleviku, valiku ja saatuse piiril, armastuses, mida ei saa ei hoida ega lasta lahti.