Enne päikesetõusu

Mihael Zoshchenko (1894-1958) on lugejatele tuntud eelkõige kui nurgeline satiirik, kelle novellide kogumikud „aktuaalsete probleemide“ kohta saavutasid 1920. aastatel tohutu edu. Kuid tal oli ka tumedam külg, millega ta võitles kogu oma elu. Kirjanik otsis meeleheite, neurooside ja igatsuse eest pääsemist desperaadi kaudu kunstilise sõna ja teadusliku teadmise abil. Autobiograafilises romaanis „Enne päikesetõusu“ püüab Zoshchenko jälgida raskete vaimsete seisundite juuri traumaatilistes lapsepõlve, nooruse ja kogetud õuduste episoodides Esimeses maailmasõjas. Kriitilise analüüsi kaudu oma psüühikast püüab ta mõista, miks ta ei suuda tõeliselt õnnelikuks saada.