Aita mul surra

Marina elab tavalist elu: stabiilne töö, abikaasa, kaks poega — vanem läheb ujumisse, noorem õpib kunstitoolis. Haruldased õhtud üksi, haruldased mured. Kuid jää jalgade all praguneb ootamatult — ja kõik kaob: laste tervis, abikaasa truudus, stabiilsuse illusioon. Uus töö, mööduv lähedus, vale, mida enam ei saa ignoreerida. Haigus, millest ei räägita valjusti. Surmad, millega ei saa harjuda. Otsused, mille eest ei ole keegi valmis maksma, peale tema. Kui toetus kaob — kehas, kodus, mälus — jääb üle vaid minna. Seal, kus on hirmu, ja sellest, et enam ei saa päästa. Mõnikord on samm elu suunas — see on samm köitel üle kuristiku.