Kuritegu ja karistus

F.M. Dostojevski kurdab isiklikus kirjavahetuses, töötades «Kuriteo ja karistuse» kallal: «Olen kindel, et mitte ükski meie kirjanikest, olgu nad elanud või elavad, ei ole kirjutanud sellistes tingimustes, milles ma pidevalt kirjutan, Turgenev oleks suretud juba selle mõtte peale». Laenukapitali rünnatud, kirjutades kahte romaani korraga, armudes oma stenograafi Anna Snitkinasse, kes sai suure autori suureks naiseks, Fjodor Mihhailovitš kingib maailmale igavese valiku: «Olen ma värisev olend või mul on õigus». Loo mõrvast, kus mõrvar on juba algusest peale paljastatud, ohvri armastuse ajalugu emadelt, naistelt, õdedelt, hoolika uurija, Porfiri Pетровiči lugu, Peterburi ajalugu, koos oma tänavate, laternate ja kaldapealsetega. Soni armastuse lugu, kellel, pärast kõiki põrgu ringe, on jäänud suur süda Jumalaga sees.