Mis on ühist pintslitõmmetel lõuenditel, Karl Gustav Jung'i "Punases raamatus" ja Gertrude Steini modernistlikel tekstidel? Ameerika filosoofi ja kunstikriitika Morgan Meisi raamat ("Joobnud Silenus", "Loovuse loomad") algab katsetustega dekodeerida müstilist maalitsüklit "Suure org", mille on loonud Joan Mitchell, üks abstraktse...
ekspressionismi võtme kunstnikke, vabatahtlikus pagenduses Prantsuse linnas Vétheuil, ja muutub seejärel peadpööritavaks reisiks sinna, kus valust, mälestustest ja kaotusest sünnib tõeline kunst. Käies läbi Gertrude Steini "sõnalistest keeristest", vaadates Claude Monet'i veetesse ja kaastundes Hugo von Hofmannsthali tegelastele, avastab meis, et Suure org on kättesaamatu äär, kust me tegelikult kunagi ei lahkunud. See raamat, mis on täis paradokse, huumorit ja melanhooliat, lõpetab uurimise kunsti kui ilmutuse osas, mille puhul kaose värvide ja sõnade taga ilmneb äkki reaalsuse tõeline olemus.
Mis on ühist pintslitõmmetel lõuenditel, Karl Gustav Jung'i "Punases raamatus" ja Gertrude Steini modernistlikel tekstidel? Ameerika filosoofi ja kunstikriitika Morgan Meisi raamat ("Joobnud Silenus", "Loovuse loomad") algab katsetustega dekodeerida müstilist maalitsüklit "Suure org", mille on loonud Joan Mitchell, üks abstraktse ekspressionismi võtme kunstnikke, vabatahtlikus pagenduses Prantsuse linnas Vétheuil, ja muutub seejärel peadpööritavaks reisiks sinna, kus valust, mälestustest ja kaotusest sünnib tõeline kunst. Käies läbi Gertrude Steini "sõnalistest keeristest", vaadates Claude Monet'i veetesse ja kaastundes Hugo von Hofmannsthali tegelastele, avastab meis, et Suure org on kättesaamatu äär, kust me tegelikult kunagi ei lahkunud. See raamat, mis on täis paradokse, huumorit ja melanhooliat, lõpetab uurimise kunsti kui ilmutuse osas, mille puhul kaose värvide ja sõnade taga ilmneb äkki reaalsuse tõeline olemus.