Rüütel roosades pükstes

Inimene on suur meister iseendale probleemide loomisel. Ja et elada õnnelikult, piisab sellest, kui mõista: kõik raskused, millega silmitsi oled, oled ise enda jaoks üles ehitanud. Nii juhtus ka Taissia Žukovaga. Ta pöördus Max Vulf'i agentuuri, paludes leida oma ema. Too olevat lennanud välismaale, kus talle pakuti tööd teatris ja filmimisvõimalusi, kui Taissial oli alles neliteist aastat. Tüdrukul jäi ka lastehoidja, isiklik lastearst, korter kesklinnas ja luksuslik suvekorter. Aastaid saatis ema tähtpäevadel postkaarte ja kallid kingitused. Hiljuti suri lastehoidja, täiskasvanud Taissia jäi üksi ja tahab aru saada, kus on tema ema ja miks ta siiani tagasi ei ole tulnud. Lamp ja Vulf nõustuvad Žukovat aitama, ja mida nad avastavad? Et ise Taissia Mihhailovna Žukova suri palju aastaid tagasi difteeriasse, kui ta oli vaevu kaheteistkümne kuu vanune! Jevlampia ja Max sattusid teise inimese halva mängu keskele, uurimine peaaegu ummikusse jäigi, kuid lõpuks kasvatati lõng üles… Romanova püüdis seda kogemust, nagu õudusunenägu, unustada. Sest kui sa ei soovi, et su elu läheks kraavi, ära kunagi suhtle nendega, kes viisid oma elu kraavi.