Must pits, sädelev päikeseloojang

«...Kostika silmadesse jooksis hirm, — ehtne, õudne.
— Ma ei öelnud sulle, — kartsin, et võtad mind hulluks! — aga nüüd, pärast sinu sõnu... Siin on selline lugu... Viimasel kuul on mul iga päev üks tüdruk silma jäänud. Üks üsna ilus, kõik musta peal, jalast pähe, ainult punane huulepulk. Ma käin tänaval, — ja tema tuleb vastu. Ja vaatab mind. Naeratab.
— Mis tänaval?
— Just selles ongi trikk, et erinevates! Ja alati — vastu! Lisaks erinevates kohtades! Stepan, ta jälgib mind! Mõni päev tagasi ei pidanud ma vastu, küsisin: «Mida te minult tahate, tüdruk?» Mul on siiani nahk kõik tõmbleb... Ma ei ole kardetud, aga siin... Läbi puges, Stepan. Kas tead, mida ta mulle vastas? «Kuidas ma teiega lahku peaksin minema? Sest ma olen teie Surm...»

Tatjana Harmash-Roffe teab suurepäraselt, milline peab olema tõeline detektiiv, ja järgib oma romaanides žanri seadusi. Teatrikriitikuna oskab ta dialooge ja tunnete dramaturgiat üles ehitada. Erakordne isiksus, ta annab osa oma karismaatilisusest oma karakteritele. Ettearvamatus süžeepööretel, täpsus loogikas ja detailides, psühholoogiline usutavus tunnete kirjeldamisel — nii on Tatjana Harmash-Roffe DETEKTIIVIKUNST.