Elavhõbe

Oh ei, ma ei sarnane ballaadi kangelannaga. Mul on vaja varastada, et me vennaga nälga ei sureks. Ja tapma, muidu tapavad nad mind. Ütlen ausalt, ma oskan seda suurepäraselt – ma olen siiani elus. Siin, hõbedase linna põlevate päikeste all, kus vaesed kaklevad veepudeli pärast ja surematu kuninganna piiramatult hukkab kedagi, meenutab see juba imet. Veel kuulen metalli sosinat ja see selline saladus võib mulle elu maksma minna: igasugune maagia meie linnas on keelatud. Aga isegi kõige raskemates oludes ei tasu lootusest loobuda, kas pole?
Kui mul avanes võimalus kõik muuta – riskisin. Ja oleksin kindlasti hukkunud, kui see poleks olnud tema. Rüütel. Esmakordselt teda nähes, otsustasin, et tema ongi Surm.
Aga kõik oli natuke teisiti.