Punane lehm ei muuda nahka

See raamat — nagu perefotode aare, kus piltide asemel on elavad, hingavad lood. Mälestused lapsepõlvest Armeenia külas, mis on täidetud erksate, naljakate ja liigutavate lugudega, muutuvad siin täiskasvanuikka kasvamise, enese leidmise, tugeva sõpruse ja tõelise armastuse looks. Koos peaosatäitjaga sukeldute suure pere atmosfääri, mõistate, kuidas on kasvada kolmeteistkümne lapse hulgas, tunda vanemate hoolt ja nautida väikeseid võite.

Miks tasub seda raamatut lugeda?

— Et naasta lapsepõlve. Isegi kui olete üles kasvanud suures linnas, leiate Levonis end — seda, kes uskus imesse, kartis karistust ja jooksis koju, sest seal lõhnas maailma maitsvaima toidu järele.

— Et tunda peresidet. Raamat paneb teid uuel moel vaatama oma lähedastele.

— Et avastada tõelist Armeeniat. Mitte turismi, vaid sügavat, maapiirkondlikku, koos oma traditsioonide, huumori, kurbuse, õnne ja uskumatu vaimu vastupidavusega.

— Et kogeda katarssi. Te naerate läbi pisarate ja sulgedes viimase lehekülje tunnete helget kurbust ja tänulikkust autorile kingitud emotsioonide eest.

Avage raamat, mis lõhnab värske lavashi, värskelt niidetud rohu ja lapsepõlve järele, mis on varastatud heinakuuri katusele.