Kaks tänavat

Kui Elena Lukonina küsitaks, kas tema pere on õnnelik, ei suudaks ta sellele küsimusele tõenäoliselt ühemõtteliselt vastata. Õnn ja õnnetus, kurbus ja rõõm on alati käinud tema elus käsikäes. Elena kaitses oma lähedasi õnnetuste eest nii palju kui suutis - leppis, lohutas, aitas läbi elada kaotusi. Juba nooruses mõistis ta: alati on valik. Elu on nagu ristmik ja alles teekonna lõpuks saab selgeks, millisel tänaval sa käima läksid.