Professor ilma hingeta

Bin Chuan teadis oma kohta. Nurgas. Varjus. Üksilduses. Gan Yue oli ületanud pöördumatuse punkti. Valu oli juba harjumuseks saanud. Nüüd olid arme mitte ainult kehal, vaid ka hinges. Tsu Wei oli ühes kindel: ta ei tunne enam midagi. Ja ta ei ole enam see, kes ta kunagi oli. Fei Zhao ei suutnud peatuda. Ta elas, nagu põleks. Kiiresti. Kirglikult. Karmilt. Kuid siin, nõidumise ülikoolis, ei oma see tähtsust.