Tuhat ja üks saladust Pariisi öödest

Hilisel õhtul, igavledes, otsustas viis hullumeelset seltskonna neidu juua teed Saatana seltsis…. Kurat ei ilmunud nende ritualistlikule kutsele, ja siis pakkus kõige meeleheitlikum kogunenud, Jeanne d’Armalyak, puhtale… end ise. Selle peale kuulutas teenija, et markiis Saatan on saabunud. Uskumatu ilu poolest, jõi ta tasse teed ehmunud neitsitega ja lahkus, lubades Jeanne'ile, et igal keskööl tuleb ta tema juurde. Pole raske arvata, et oma lubadust täitis markiis ja isegi ületas seda, armudes sihvakasse kaunisse naisse…
Pariisi poolmugav keskkond elab ja hingab kirgedes, ja sellises atmosfääris õitsevad vaid vead — kas seetõttu ilmuski kurat just 19. sajandi lõpupoole Pariisi? Tõsi, kaunite pariisitaride kombed, keda ta tuhande ja ühe öö jooksul hoolikalt uuris, šokeerisid isegi teda…
Loodud prantsuse kirjaniku Arsène Gusse'i poolt, keda Émile Zola nimetas „üheks suureks tammeks romantilises metsas”, oli see romaan Venemaal tohutult populaarne. See kirjutati 1875. aastal ja Moskvas hakkas see müüma juba 1877. aastal!