Kus puhkes alokohv

Alkal on punased lokkis juuksed, täpiline nina ja rahulik loomus.

Alka on nõid.

Aga armuõnnetus sundis teda valima tee, mis on kaugel nõidumisest. Harjumuspärane töö kirjastuses; sagiv, kuid ettearvatav elu pealinnas, aasta-aastalt — mis see siis on, kui mitte õnn?  Kuid kui Kostiainen välja läheb ja veretuks saagiks koondab, siis Alka põgeneb oma kodukandisse, Krasnolese, sinna, kus teeäärsed on rikkaid sinililledega, kus maa ise mäletab veel vanu aegu.

Põgeneb — ja satub tule ja leekide vahele.

…aga näib, et ta ei pahanda selles leegis põleda.