Vale

Kristina Borcova on alati arvanud, et ta on liiga tavaline, et tõeliselt õnnelik olla. Juba lapsest saati on kõik läinud nii, nagu ta ei soovinud, ja ta on leppinud. Ta ei läinud saatusele vastu, vaid voolas kaasa. Ta on endale käega löönud, kuid püüdnud teha kõike, et tema lähedased ei vajaks midagi ja omaksid seda, millest tema ise oli ilma jäänud.

Viktor Bobõrkin armus Kristinasse esimesest silmapilgust ja tundide viisi rääkis ta jama, et see, keda ta kõige rohkem soovis, naerataks. Ja ta naeratas, aga pärast kahetses.

Kuna ta on nii ideaalne. Nii õige, aga tema... ei sobi absoluutselt tema ellu.