Laste psühhoanalüüs

Enamik psühhoanalüütikuid 20. sajandi kahekümnendatel aastatel pidas arvamust, et väikesi lapsi ei saa analüütilise ravimeetodi alla kuuluvaks pidada. Melanie Kleini jaoks tekitas see olukord selgelt kahtlusi - ta leidis, et nende patsientide välistamise asemel tuleks meetodit muuta. Sellel teel tegi ta kolm geniaalset avastust. Esimene seisnes psühhoanalüütilise mängutehnika leiutamises: ta nägi iga lapse spontaanses aktiivsuses ekvivalenti unenägudele, mis tähendab, et see on kindel tee ja juurdepääs oma väikeste patsientide alateadvusse. Teine: ta suutis näidata, et Oidipuse kompleks ja Superego tekivad psüühilise elu esimestest arenguetappidest, st kaua enne seda vanust, mil Freud nende ilmumist määratles. Kolmas: ta avastas, et kolm aastat ja neli kuud vana laps on võimeline ülekandeks, mida saab tõlgendada, võimaldades seega läbi viia psühhoanalüütilist ravi. Mitmed tõeliselt revolutsioonilised artiklid, mis koosnevad sellest raamatust, panid aluse laste psühhoanalüüsile.