Rahutud surnud

«Ma teenin elatist jutustades lugusid, mida on välja mõelnud teised... seda tööd nimetatakse “kirjanduslik orjandus”. Tavaliselt kirjutan biograafiaid, silun teravaid nurki, kuni kõik on ideaalne, millega olen teeninud hea maine. Ma olen isegi oma raamatu kirjutanud. Ja ma olen sellega rahul... Ühel päeval satun unistuste tööle. Endine senaator ja tuntud kirjanik, minu iidol, Dorothy Gibson, pärast kaotust presidendivalimistel läks koju Maine'i osariiki ja kutsus mind endale, et kirjutada mälestusi. See on võimalus, mida ei tohi ära kaotada! Töö kulgeb nagu peab, kuni ühel päeval Dorothy naaber sureb salapärastel asjaoludel. Kirjanik on kindlameelne, et leida mõrvar oma lähiringist. Sest ta on kahtlemata kuskil lähedal. Ja kui Dorothy Gibson küsis, kas ma tahan ühineda mõrva uurimisega, oli ainus vastus: «Muidugi!» Ma olin kindel, et me leiame mõrvari... kuid ma ei teadnud, kui palju intriige ja saladusi tuleb avada ja milleks see kõik võib muutuda…