Lilled Elgernonile

Kakskümmend aastat tagasi peeti seda ulmeks. Kakskümmend aastat tagasi loeti seda kui ulme. Uurides ja laiendades žanri piire, ahnelt neelates sisse igasuguseid uusimaid suundi, proovides selga panna inimeste universaalset nägu, kartmatult ignoreerides Kaini markeeringut «žanri geto». Praegu nähakse seda kui üht inimsusest tulvil teost uusimal ajal, kui romaani ülitugevat psühholoogilist jõudu, kui filigraanne armastuse ja vastutuse teema arendamine. Pole asjata, et 1990. aastatel ilmunud mälestusteraamatut nimetati Kizi poolt «Elgernon, Charlie ja mina».