Me sõitsime teie päikesega

Luule autor Venemaal on rohkem kui lihtsalt luuletaja. Sellel lendaval fraasil, mille autoriks on Jevgeni Jevtushenko, kordavad kõik, kellel on vähegi viitsimist, kui jutuks tuleb luule. Fantastide kohta aga ei räägita kuidagi. See on ebaõiglane. Fantast Venemaal on rohkem kui... lihtsalt fantast. Juhtub isegi, et ta on suurem kui fantastika ise. Mitte igaühe puhul, muidugi. Selliste kirjanike ring on väike. Ivan Jevremov, Strugatski vennad, Vladislav Krapivin, Kir Bulychov, Boris Štern, Mihhail Uspenski… See harv vähemus kuulub õigustatult ka Jevgeni Lukini. Fantastika tema jaoks on seade nagu Leskovi mikroskoop: vaatad läbi selle ja näed, et kuklase kõrval taldrikul lebab ka võtmehoidja. Lukini lugemine on rõõm ja nauding. Rõõm tema proosa tasemest, nauding — tema tegelaste peene atmosfääri üle, kus nad elavad. Loe teda ja näed, kuidas sulle leheküljelt ükshaaval naeratab Gogol, keerutab Saltykov-Shchedrin sõrme kõrva taga, või lehvitab kusagil peatükkide vahel Behemoti kaslase saba.
Kui hakata lugema kõiki auhindasid ja preemiaid, mida Lukini oma kirjanikuteekonna algusest peale on saanud, eksid juba viienda või kuuenda kümnendiga. Neid on tal üle saja. „Aelita“, „Rändur“, „Pronksist limakas“, „ABS-preemia“, Interpresscon, Roscon, Ivan Jevremovi nimeline, Beljaev’i preemia, „Kuldne Ostap“ ja palju mitmesuguseid teisi. Isegi „Kirjandusajakiri“ kuulutas ta kord „Kuldse vasika“ preemia laureaadiks oma irooniliste luuletuste eest. Ja aastal 2015 pälvis Lukini Euroopa fantastika suurmeistri tiitli.