Viimane asi Holmesi puhul

Juuni 1960. aastal. Kolmteist inimest, hotell väikesel Kreeka saarel, äkki avastatud üks saabuja surnukeha. Samal ajal, kui väljas möllab torm, ei pruugi keegi saarelt lahkuda ja keegi ei saa saarele tulla, sealhulgas politsei. Kuid saatuse tahtel on saarele jääjate seas Hopalong Basil - Hollywoodi kuldajastu filmitäht, kes mängis Sherlock Holmesit viies filmis. Ja kui oled aastaid mänginud kuulsat Londoni detektiivi suures ääretus ja tead kõik Conan Doyle'i lood temast peast, pole nii oluline, et sa ei ole enam noor, su hiilgeaeg on tõenäoliselt möödas, uued tähed on sinu asemele tulnud, ja Sherlock Holmesi asemele on tulnud karmid anti-kangelased noir'ides. Kui juhtub mõrv, siis kes uurib, kui mitte sina?
Arturo Pérez-Reverte - endine sõjajournalist, kuulus ajalooliste, sõjaliste, seiklus- ja kriminaalromaanide autor, kelle teosed on tõlgitud neljale kümnele keelele, kapten Diego Alatristi Tsükli looja, süvitsi tunnustatud kirjandusauhindade omanik. «Viimane asi Holmesi puhul» - see on tema kummardus (loodetavasti mitte viimane) klassikalise krimižanri suunas, kus uurimine nõuab külma mõistust, fantaasiat ja deduktiivset talenti, mitte efektset revolvri tulistamist, kaklemisi pimedates alleedes, vilkuvaid neoonplakke akna taga ja alati kohalolevat burbooni laua sahtlis. Siin toimub mõtete lahing. Siin on Holmes, Watson, professor Moriarty - pole välistatud, et ka Irene Adler. Ja armastus raamatute vastu on siin kahtlemata kohal, sest lugemine jääb üheks väheseks - võib-olla kõige olulisemaks - meie relvaks kurjuse, surma ja kaose vastu.