Põgenemine põrgust, või Paanikajooksja ülestunnistus

Viimased 15 aastat oli Igor olnud õnnelik inimene. Ta oli saavutanud edu, külluse, austuse, reisinud palju. Vähemalt tahtis ta meenutada minevikku, mis tundus õudusunenäona, kus iga päev oli nagu viimane ja paanikahood ei lasknud hingata. Kuid ootamatult algas koroonaviirus ja kogu maailm hakkas elama hirmus. Veel üks sõber pärast teist suri, kes olid julged, tugevad ja elurõõmsad inimesed, ja Igor ei saanud neid aidata. Just siis istus ta selle raamatu juurde ja vaatas taas silma nüüd mitte ainult oma, vaid ka ühisele hirmule.