Ma elasin vangistuses

Ta kadus üheteistkümme aastat tagasi. Iga aasta sünnipäeval sai tema ema kirja: "Te ei näe teda enam kunagi". Üheteistkümne aasta jooksul uskus vähesed, et ta on elus. Ja nüüd on ta tagasi. Maksim Monso (ametilt žandar, hariduselt süneroloog, mitteverbaalse kommunikatsiooni... spetsialist, päritolult temale vihatud sektide kasvandik, kelle mälestused ei jäta teda rahule siiani) osaleb uurimises, ja kuriteo lugu, mis järk-järgult vormub Ancy žandarmerias, on kohutav ja mõistetamatu. Mis juhtus tüdrukuga, kes kadus maapinna pealt üheteistkümneks aastaks? Miks ta ei mäleta midagi? Kes on tema röövel? Kust teda leida? Kellele veel ähvardab oht? Selles loos ei ole kõik see, mis näib, kurikaelad on mitme näoga ja peidavad end silme ees, ja ohvrid kannatavad talumatult, kuid mitte selle eest, millest nad suudavad valjusti rääkida. Endine trummar ja kitarrist, nüüdseks edukas kirjastaja ja väga populaarne detektiivide, põnevike ja suspense'ide autor, prantsuse kirjanik Florian Denisson jutustab loo sellest, kuidas mõnikord võivad väljamõeldud õudused osutuda tõeliseks, vale võib muutuda tõeks ja julmused avastatakse seal, kus neid kõige vähem oodatakse.