Fredrik Backman määratleb selle raamatu žanri kui „laiendatud päeviku” — see tõepoolest sarnaneb veebipäevikule või postituste sarjale LiveJournalis. Pöördudes oma väikese poja poole, arutleb autor erinevate teemade üle — jalgpallist „Ikeani”, arvutimängudest headuse ja kurjuse kategooriateni. Ja samal ajal jagab...
ta esimest, vahel koomilist, isaduse kogemust — selle ainulaadse Backmani segu irooniast ja hellusest, mis on toonud talle miljonite lugejate armastuse. See ei ole mitte ainult vestlus võrdselt väikese olendiga, kellel on veel vaja kasvada isiksuseks, vaid ka aus vestlus iseendaga, katse mõista oma vastutust maailmas toimuva eest.
Fredrik Backman määratleb selle raamatu žanri kui „laiendatud päeviku” — see tõepoolest sarnaneb veebipäevikule või postituste sarjale LiveJournalis. Pöördudes oma väikese poja poole, arutleb autor erinevate teemade üle — jalgpallist „Ikeani”, arvutimängudest headuse ja kurjuse kategooriateni. Ja samal ajal jagab ta esimest, vahel koomilist, isaduse kogemust — selle ainulaadse Backmani segu irooniast ja hellusest, mis on toonud talle miljonite lugejate armastuse. See ei ole mitte ainult vestlus võrdselt väikese olendiga, kellel on veel vaja kasvada isiksuseks, vaid ka aus vestlus iseendaga, katse mõista oma vastutust maailmas toimuva eest.