Klassikaline utoopia

Utoopia idee kuulub juba Platoni pärandisse, kes lõi oma "Riigis" esimese Euroopa mõtte ajaloos ideaalse ühiskonna mudeli. Kuid kirjandusliku utoopia žanr – see tähendab teoseid, mis kirjeldavad ühiskonda, mis on autori vaatepunktist vaadates täielikult õnnelik – on suhteliselt noor: selle loonuks pidada suureks briti humanistiks 16. sajandist Thomas More'iks. Just tema andis oma "imekaunile saarele" (ja ka kogu žanrile) nime "Utoopia" – kas kreeka sõnast "hea koht" või kreeka väljendist "koht, mida ei ole". 
Kuidas kujutasid suured unistajad kaugest minevikust ideaalset ühiskonda? 
Thomas More lubas oma ideaalses ühiskonnas orjade olemasolu. 
Tommasso Campanella esitas šokeeritud kaasaja inimeste ette ekstsentrilised ideed laste riiklikust kasvatamisest. 
Francis Bacon kiitis ühiskonda, mis pani endale eesmärgiks teaduse saavutused – alates "igavesest mootorist" kuni telefonini. 
Ja Cyrano de Bergerac lõi paradoksaalse ja naljaka maailma, mida asustavad fantastilised olendid… 
Ühiskonnad, millest selles kogumikus lugeda, ei tundu tõenäoliselt tänapäeva lugejale "utoopilised" tavapärases tähenduses – kuid seda huvitavam on teada, kuidas kujutati inimkonna õnne palju sajandeid tagasi.