Veri ei ole vesi

Kui kaugele võib minna lähedaste nimel ohverdusi tehes? Kuidas elada teiste jaoks kaotamata ennast? Või on ohverdus just ohverdus, et anda ilma jäägitult? Need küsimused otsustab igaüks ise. 
Ellale selline küsimus ei seisnud – ta näis olevat sündinud, et teenida lähedasi. Kuid Emma, tema õde, pidas alati, et ta ei ole kellelegi midagi võlgu. Ta elas elust täis rinnaga, tagasi vaatamata, teades alati, et on Ellat – vastutustundetu, ustav, alandlik. Kellele toetuda, kes alati õla alla paneb.
Ja kes on lõpuks õnnelik? See, kes võttis, või see, kes andis? See, kellel on, mida meenutada, või see, kes elus nii midagi ei näinud? Kas tõeliselt puhas südametunnistus ja truusus sugulussidemetele on elu väärt, mida tegelikult polnudki?