Pärast ja enne

Aleksei Kijani luulekogu meenutab fotoalbumit, kuhu on kokku kogutud praeguse "pärast" ja mineviku "enne" fotod: siin on suvekoolid kodulinnas, siin on kuusk rõdul, siin on esimene september ja esimene armastus, ja siin on juba Peterburi, Sadoova ja Liteinõi, reisimine, viski, mis toodi "Euroopa kitsikusest" "Venemaa mitte­külalislahkesse avarusse"... Viimane kaader fikseerib nostalgilise kunsti põhireegli: "...ära kunagi naase sinna, kus kunagi olid/ ja ära otsi neid, kellega kunagi olime".