Kassi hüüe

Ta elab koolis, mis hingab: koridorid laienevad ja kokkutõmbuvad. Dušidest voolab verd. Mõned õpilased muutuvad: üks sai portselanist, teine - papist, kolmas kasvatas kombitsat. Teised ei muutu - ja nad on palju kohutavamad. Keegi ei mäleta, kuidas siia jõuti. Keegi ei... saa siit lahkuda. Ta on kass - kassi mask on kasvanud tema näo külge. Tal ei ole enam silma. Ta on tugev, ta on kiire. Oma tegelikku nime on ta unustanud. Kõik kutsuvad teda Kassiks. Ja kui ebameeldiv keegi hakkab õpilasi üksikult tapma, suudab ainult tema välja selgitada, kes seda teeb, ja peatada veretuks. Kuid selleks peab ta meenutama, mis juhtus enne, kui nad kõik kooli sattusid. Francesca Zappia on kirjutanud õudse loo - pooleldi müsteerium ja pooleldi nooruskogemus, - mida armastavad Karen M. McManus, E. Lockhart ja Marike Niikamp. See on lugu julmusest. See on lugu õrnusest. See on lugu sõprusest, armastusest, valust, vägivallast ja maskidest. See on lugu kiusamisest.