Me elame Vana-Kreekas. Entsüklopeedia lastele

Tundub, et me teame Vana-Kreekast kõike. Kreeklased sõdisid perslastega, rääkisid lugusid jumalatest ja kangelastest, mida me nimetame mütideks, ehitasid templeid ja lõid olümpiamänge. Iga koolipoiss õpib Hellasest, nagu iidne Kreeka oma kodumaad nimetas, ning igaühel on vähemalt korra olnud võimalus... kuulda: Kreeka – Euroopa tsivilisatsiooni häll. Tõepoolest, demokraatia, teater, filosoofia, spordivõistlused, matemaatika ja astronoomia – ja see ei ole sugugi täielik nimekiri! – kõik on pärit Vana-Kreekast.
Kuidas aga juhtus nii, et väike Kreeka, mille kliima on kuiv, ja mis on jagatud mägedega pisikesteks maapiirkondadeks, mis sobivad põllumajanduseks ja elamiseks, suutis luua kunstis, teaduses, spordis, poliitikas – jah, igas valdkonnas! – seda, millega kogu maailm siiamaani kasutab? Sellele küsimusele ei anna vastust ükski kooliraamat, kuid see raamat püüab siiski. See selgitab, miks Kreeka ei ole üks, vaid mitmed väikesed riigid, kuidas sõdalaste uus varustus sai demokraatia tugipunktiks, miks me leiame kreeka jälgi Itaalias ja Prantsusmaal kuni Musta mere rannikuni ja mis viis helleniidid nii kaugelt reisima?
Raamatu autor, tuntud ajaloolane ja kirjanik Andrei Dubrovsky, jutustab meile elavalt ja arusaadavalt nii selle hämmastava iidse tsivilisatsiooni peamistest sündmustest kui ka selle elanike igapäevaelust: millistes majades nad elasid, mida nad lõunal sõid, kuidas ja kus nad õppisid, mida nad lugesid ja millega nad ravisid. See täielik pilt helleniidide elust, kus isegi selline näiliselt väike asi nagu kilbi suurus osutub oluliseks, võimaldab lugejatel näha sündmuste seoseid ja mõista, kuidas ikka ja jälle Vana-Kreekal õnnestus saada "Euroopa tsivilisatsiooni hälliks".