Nukk käib maapinnal

Kostjal on absoluutne kuulmiseanne. Ta õpib üheksandas klassis, mängib balalaikal orkestris „Põhja keeled” ja kavatseb astuda muusikakolledži. Ja veel on Kostja - haruldane närvilisuse ja tundlikkuse juhtum. Nii ütleb tema ema. Need omadused, imelikul kombel, aitavad noorukil elada linnas, mis... vaikselt „sureb”. Kuid need segavad ka.
Ühel päeval sõidab „Põhja keeled” esinema piirkonna pealinna. Seal saab Kostjast tunnistaja vastikule teole, mille sooritasid kaks poist oma orkestrist. Ta kogeb nii suurt närvipinget, et haigestub tõsiselt... Mida nüüd ravida - hinge või keha? Kas aitab Kostjat Snežana, kellesse ta on armunud ja kellega nad orkestris mängivad? Või on kaua tagasi kingitud isalt Pierro - nööridega marionett - see, kes ütleb, kuidas käituda? Mis või kes vabastab Kostja haigusest? Ja kas sellel on üldse päästet?..
Dmitri Sirotin jutustab liigutava loo noorukitest, esimesest armumisest, enese otsimisest ja linnast, mis on täis ajalugu ning legende, mida tema elanikud hoiavad. Teistmoodi ei saagi olla. Lõppude lõpuks kirjutab autor oma kodulinna Vorkuta kohta, kus ta sündis ja alustas oma loomingulist teed. Ta töötas nukuteatris, koostas stsenaariume pidustusteks, juhtis kooliteatriaineid. Hiljem algas tema kirjanikukarjäär. Dmitri lood ja jutustused on korduvalt jõudnud konkursi „Kniguru”, V. P. Krapivini preemia ja K. Tšukovski konkursi lühilisti. Kunstnik Alina Fedina, teose kujundades, oli äärmiselt tundlik ja edasi andis kangelase lüürilise ja habrase kujutise.