Jõhvikate kaev

Kas usute, et inimeste saatused, mitte lihtsalt võõrad— vaid sajandite kaupa lahus, võivad põimuda? Ja mitte ainult põimuda, vaid peegelduda üksteises, nagu peeglis?
1918. nälg, rikka Peterburi. Olga ja Savva — noorpaar, nad on näinud surma, teavad elu hinda. Savva on oma aastate kohta liiga tõsine, armub kirglikult oma Oljenka'sse, südamlik ja õrn, ja on kindel, et ees ootab pikk, õnnelik elu. Tuleb vaid üle elada rasked ajad.
Täna, Peterburi. Savva on kohaliku peterburge elanik, kirglik kollektsionäär. Karjäär, huvitavad tutvused, värvikad naised — kõik see on juba minevik. Täna on jäänud vaid armastus oma tegevuse vastu ja mälestused.
Ola, hüüdnimega Jõhvikas, ei ole enam noor, kuid pole tegelikult elama hakanud: ema täielik kontroll, isikliku elu puudumine, salajane kirg mehe vastu, kes sellest ei kahtlustagi.
Neil on kavas kohtuda, kui ühel kuumal suvepäeval Jõhvikas satub lukustatud Peterburi majas-kaevus, kinni elu ja surma vahel. Ja siis saab Savva lõpuks teada oma vanaisa sünge saladuse, mõistab, miks talle anti nii haruldane nimi, ja ka mõistab, et saatus vahel viskab selliseid süžeid, mida ei leia kõige huvitavamatest raamatutest ja filmidest