„Kallas? See ei kesta kaua! Varsti ei mäleta temast enam keegi...” Nii väidab üks teatud Carlotta Berlumi — tülika loomuga naine, kellel on Maria Callasega vanad vastuolud: ta kinnitab, et kunagi säras ta opera laval ja oli Callase kõige suurem rivaal. Jah, Carlotta käitus nagu kapriisne primadonna, ei tahtnud õppida, ei tahtnud muutuda, ei tahtnud oma meisterlikkust lihvida ning ajapikku unustasid isegi kõige haritumad ooperi fännid tema sootuks. Aga selles on muidugi ka Callase süü... Érik-Emmanuël Schmitt — maailmas populaarne kirjanik, nä playwright, lavastaja ja filmitegija, Goncourt' akadeemia liige ja prestiiakate auhindade laureaat. Tema raamatud on tõlgitud mitmesse kümnesse keelde, Prantsusmaal ilmuvad need igal aastal kokku pool miljonit eksemplari, tema näidendeid mängitakse lavadel enam kui viiekümnes riigis. Tema romaan „Oskar ja roosa daam” muutis paljude lugejate elu — koos Piibli, „Väikese printsi” ja „Kolme musketäriga”. Kuid Schmitti esimene armastus on alati olnud muusika — nooruses unistas ta heliloojaks saamisest, — ja nüüd, melomaanina, erudiidina, inimhingede terase pilguga tundjana, räägib ta Maria Callase loost, kelle sünnist möödus 2023. aastal sajand. Callas on suurim ooperitäht, kes pühendas kogu oma elu kunstile, mis lõpuks teda hävitas. Callas on legend, saanud mütoseks (2024. aastal aplodeeris suurimate rahvusvaheliste filmifestivalide publik „Maria” biograafilisele filmile, mille lavastas Pablo Larraín Angelina Jolie peaosas). Ent „Rivaal” on hoopis teine lugu: müüt peegelpildis, vaade peegli kaudu, antiporträt naise silme läbi, kes vihkab Maria Callast, ja seda lugu temast, ooperimaailmast, intriigidest ja julmusest, mis peidavad end välise sära taga, räägib Schmitt just nii, nagu tema seda oskab: petlikult kerge, ausalt
