Perekonnasaaga „Olin kavandanud põgenemist...“, mille autor lõpetas 1999. aastal, kujunes omamoodi mitmekesiste otsingute kokkuvõtteks ning mõnede kirjandusteadlaste arvates ka üheks eesti romaaniteose kõrghetkeks 20. sajandil. Yuri Poljakov, rääkides tavalise perepaari Bashmakovite loost, viib meid keerulisse, muutlikku ja õrnasse meeste ja naiste suhete maailma, mis on seotud harjumuspärase armastuse ja peresidemetega, mida nad mõnikord tajuvad kui ahelaid. Ja siin peab autor kõige olulisemana meeles, et ei tohi segamini ajada kriisi ja kukkumist.
Perekondlik draama areneb tähtsate ajalooliste sündmuste taustal – viimastel aastatel Suure riigi olemasolu ja lagunemise ajal, mille nimeks oli Nõukogude Liit.
Alates kirjutamisest on see raamat kestnud umbes kakskümmend väljaannet ja jätkab nõudluse nautimist nõudlikult lugeja, kes väärtustab teravat süžeed, õrna psühholoogiat, nutikat irooniat, sobivat erootikat ja teravat aforistlikku stiili.
Arvestades kirjaniku sooavaldust, hüüdis üks kriitik: „Poljakov andis meid, mehi, koos kõigi oma sisudega!“ Longseller „Olin kavandanud põgenemist...“ on kinodesse toodud, tõlgitud paljudele keelte, ning Hiinas kuulutati see 2004. aasta parimaks välisromaaniks.
